Lahkumine hingekaaslasest

Minu hingekaaslane saabus mu ellu uuesti kahekümne aasta pärast. Kahel korral enne seda oli ta püüdnud mind oma prutaks saada, kuid siis ei olnud mina meieks valmis ega tegelikult ka tema. Olime mõlemad vaimselt veel üsna ebaküpsed. Meie mõlemi südamed murdusid. Esimesel korral solvus ta nii kibedalt minupoolse äraütlemise peale, et ta hakkas mind vältima. Mina olin väga õnnetu, et ta mind vältima hakkas – oleksin tahtnud edasi suhelda.

Ta leidis vahepeal kellegi teise ja aegamisi kergelt leebus minu suhtes. Kui käisime alles gümnaasiumis, oli tema irooniline, sarkastiline – ma ei saanud aru, millal ta oma öeldut tõsiselt mõtleb ja millal mitte. Suhtes oleks see lõhkuv olnud.  

Ülikooli ajal olime taastanud veidi rohkem suhtlemist ja läksime koos tantsukursusele. Oli moment, mil vaatasime mu ühikatoa põrandal pärast maadlemist teineteisele tõsiselt silma, tema riietes minu peal, kuid siis tõusime kohe püsti, sest mõlemal „tuli mõistus pähe“. Ma kohtusin oma praeguse abikaasaga ja varsti tutvustas ka tema enda tulevast abikaasat mulle. Ja sellest peale hakkas vaikus meie vahel. Aga see vaikus polnud minu jaoks päris vaikne. Paari aasta jooksul umbes korra või kaks helistasime, et kuidas läheb. Ja oli siiras soov, et tal hästi läheks.

Ta hakkas ilmuma nende vaikusaastate jooksul minu unenägudesse. Nendes unenägudes polnud seksuaalset alatooni, kuid oli sügav intiimsus. Mu tüüpunenägu oli, et seisame keset unenägu ja tohutult sügav tunne on teda näha. Lihtsalt eksisteerime lühikest aega koos unenäoruumis, näiteks istume kõrvuti ja vaatame kaugusesse. Me isegi ei puuduta teineteist ega räägi. Unenäos peame kohtumise lõpetama, sest tema abikaasa ilmub ka unenäkku. Oli mitmeid kordi, kus tema abikaasa kutsus ta ära. Ja me läksimegi unenäos kumbki oma teed. Kohtumised unenäoilmas olid väga lühikesed ja platoonilised. Ma ei loonud neid teadlikult, vaid pigem sattusin neisse unenägudesse. Tundsin neis alati sügavat sidet, rõõmu ja ka teatavat kurbust, et me „päris“ elus ei suhtle. Need oli alati kuidagi eriti elulised.

Teadsin ütlemata, kui ta lapse sai, kuigi me ei suhelnud. Ta teadis ilma igasuguse suhtlemiseta, et mu pulmas mängib üks äärmiselt spetsiifiline lugu, millest meil omavahel üldse juttu polnud. Kui üle pika aja helistasin temale, et küsida, kuidas läheb, siis ta ei vastanud telefonile. Ütlesin oma abikaasale, et mul on sisetunne, et midagi on teisiti – et ta on ilmselt lahku läinud. Mõtlesin, et proovin korra veel helistada – et siis rohkem enam ei proovi. Kui me telefonis rääkisime, siis ta ütles, et kirjutab mulle. Ja oligi nii nagu olin tundnud. Ta kirjutaski, et oli hiljuti lahku läinud. Meie kirjavahetuses tegi ta ettepaneku kohtumiseks, ja samas pooleldi naljaga ütles, et ta kardab, et kui kohtume, siis tal tekivad jälle tunded.

Aga ta kirjutas „Nagu ütlesid, see kirjavahetus lõppeb, kui ta peab lõppema, kui kõik saab öeldud. Kui kohtume või ei kohtu, kui hoiame käest kinni või ei hoia – see kõik on õige, leebe ja turvaline. Ma ei kardagi enam nii palju romantilisi tundeid – tean, et need on leebed, ja kui lähebki tormiliseks, siis tuleb luuletus või laul või omalooming. Ma püüan mitte luua pilte võimalikest tulevikustsenaariumitest, sest kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab. On usaldus ja on armastus. Avaneda armastusele on valus, aga see on ka magus valu. Nagu mõrumagus või nii. Elu on elamiseks ja kogemiseks. Inimene ei kahetse kunagi tehtut, vaid tegemata jäetut. Tegemata jäetut ilmselt olukorras, kus süda tahtis, aga mõistus keelas. Konflikt, mille olen siiani lahendanud valdavalt mõistusega. On selge, et edasi nii ei saa, ja idiootsus pidi olema lootmine parematele tulemustele tehes kõike sama moodi“.

Hakkasime kirjutama ja meie kirjad olid pikad. Sain kohe aru, et ta on vahepeal spirituaalse ärkamisega alustanud. Ta ise ütles, et lahutusprotsess temaga seda tegigi. Tema energia oli muutunud – ta polnud enam irooniline, vaid väljendas ennast selgelt, üheseltmõistetavalt. Ta kirjutas „Mul on hea meel meie kirjavahetuse üle ja ma olengi rahulik, sest kirjutan parima äranägemise järgi ja südamest mulle kingitud ajahetkel. Ma tahan loobuda oma sarkasmi, lõõpimise ja iroonia kilbist“.

Ta oli kontakti saanud oma ajatu sisemise tarkusega. Tundsin, et tema kirjad olid külluslikud. Ta oskas ennast väga hästi väljendada. Meie teemad läksid sügavaks ja filosoofiliseks. Ta ütles, et oli blokeerinud mind aastateks, sest oli abielumees. Austan seda. Ta kirjutas „Ma selgitan siis, miks ma pidasin sinuga suhtlemist ohtlikuks. Sa ikkagi oled minu vaates minu jaoks eriline inimene. Mina sinu jaoks ka. Alateadlik tundmus oli see, et kui lasen su enda ellu, siis tekivad tunded ja see tundus olevat abielu mõttes kohatu. Mul oli vajadus olla sinu eest põgenenud. Võibolla sellepärast, et vaimselt küpseda, ja olen nüüd teadlikum endast ja väärtustan ennast. Tegelikult saab põgeneda küll, aga enam ei ole vaja“.

Mu hingekaaslane tegi ettepaneku kokku saada – minna linna jalutama. Muidu elame erinevates linnades. Ma nägin teda üle pika aja. Ta oli palju mehelikumaks muutunud välimuselt ja kogu oma olemuselt. Meie mõlemi silmades oli endiselt sära. Teadsin kogu aeg, et ta on mu hingekaaslane. Tundsin kohtumisel, et universumil on meile midagi varuks. Tekkis äratundmine, et pidimegi kokku saama pärast mõlema iseseisvat vaimset kasvamist. Meil mõlemal tärkasidki taas tunded. Ta kirjutas pärast kohtumist „/.../ Oledki minu jaoks eriline hing ja mul on väga hea meel, et saime päriselt kohtuda. /.../ Armusingi sinusse hoobilt ja oli selline ekstaas. Oli äge tunda. Tunnen, järelikult elan“.  Ta kirjutas „Mul on au olla sinuga hingekaaslaste ühinemise teekonnal. See on meeletut arengut loov teekond, ja ajastus on selline, et oleme saavutanud mõlemad piisava täiskasvanulikkuse ja enesearmastuse, et selles protsessis julgelt ja naudinguga olla. Üksteist arendades muutume“.

Erilisi sidemeid võib olla elus rohkem kui üks. Ma rääkisin sellest oma abikaasale ja teisele hingekaaslasele veel (kellega aktiivselt midagi ei toimu) – et lasen sellel täpselt nii minna, nagu universumi plaan ette näeb. Et ma ei bloki seda ära, vaid võtan selle kogemuse vastu – alistun kogemusele. Nii mu abikaasa kui teine hingekaaslane olid sellega okei. Mu sisetunne oli see, et saame kokku, kogeme, õpime; seejärel tuleb eraldumine. Kuid see eraldumine pole siis enam blokeerimine, nagu varem, vaid teatav ühtsus on saavutatud, ja jääb pidama ka siis, kui ei kohtu. Aga võib-olla kunagi veel näeme. Nägin vaimusilmas, et ta leiab uue kaaslase.  

Selles episoodis temaga sain tundma, kuidas näeb välja hingekaaslaste imeline side maises maailmas, kui mõlemad on saavutanud teatava spirituaalse küpsuse. Samuti õpetas ta mulle lahutuse kohta – aitas näha aspekte teadliku inimese vaatepunktist. Ta kirjutas „Tundsin, et vaatad otse minust läbi /.../“. Ja ometi tundsin, et ka tema vaatas minust otse läbi. Ta pakkus mulle vaimseid väljakutseid, olles minu täielik peegel. Mulle meeldisid need väljakutsed. Ta kirjutas „Ma arvan, et oleme üksteisele südame järgi elamise teekonnal kaasteelised“.

Kuna olime mõlemad vaimselt vahepeal küpsenud, siis tundsime mõlemad suurt küllust. Mu süda oli nii avatud, tema süda oli nii avatud. Ta ütles, et julgeb nüüd oma südame minule täielikult avada, isegi, kui meie suhtlemine ei peaks igavesti kestma. Ta kirjutas „Ma julgen nüüd olla sinu ees täpselt sellisena nagu olen. Süda on avatud. Olen ehe“. Nüüd olime lõpuks aastaid hiljem kaitsekilpideta.

Ta avaski oma südame ja ma ei teinud talle liiga. Olin pehmes, voolavas naiselikus energias. Ta kirjutas „Sulle on aastad ja kogetu mõjunud väga hästi. Oled naine ja lased mehel olla mees“. Käisime koos korduvalt looduses ja avanesime teineteise jaoks igas mõttes täielikult. See oli ebamaine.

Ta kirjutas „/.../ tekkis selline kirg, kus minu jaoks kadus füüsiline maailm ja olin end kaotanud. Olid mu süles ja me olime mujal. Hea, et sinus oli sel hetkel ohutunnetust, et füüsilisesse maailma tagasi tulla. Lihtsalt nii intensiivne on see seksuaalne tõmme ja kirg seoses sellega“.

Ta kirjutas „Mõtlesin ka sellele, et milline Universumi poolne toetus on meie ühistele kokkusaamistele ja millised kontrastid. Ilma poolest oli kõik turvaline ja saime kogeda ka erakordset tormi katuse all. Tegid südame järgi, et mind usaldasid ja tegid õigesti“.

Mulle tundus kokku saades, nagu oleksime ka vahepealsed aastad koos olnud – et neid pikki aastaid polekski üldse vahel olnud. Olime nii tuttavad teineteise jaoks – täiesti omad. Samas oli kõik uudne. Pärast koosolemisi tundsime mõlemad küllust – sest andusime, alistusime koos oldud hetkedel mõlemad. Olime mõlemad iseendi ja teineteise ees aususes ihualasti. Ta tõi minus kõik välja – nii kohmetu tüdruku kui ka küpse naise. Ta kirjutas „Muidugi on mulgi südames sabin, aga see on sellepärast, et see oled sina, Kristel. Ootusärevus on, kui astud rongilt maha ja tervitan sind. Olen poisikeselikult elevil. Ühelt poolt täiskasvanu, aga lasen elada enda sees ka poisikesel. Nii nagu sina ühelt poolt täiskasvanud naine, aga lased tüdrukul enda sees elada“.

Ta laiendas mu piire – ja ma usaldasin teda. Ta kirjutas mulle „/.../kirjutasid, et eriline suhe saab olla ka ilma romantiliste tunneteta. Eks saab küll, aga meie vahel nii ei ole. Mul oli kirjavahetuse alguses ettekujutus, et ka sinul tekivad romantilised tunded, kui käitumuslikult lubame kokku saada või kirju vahetada. Tekkisidki. Kujutasin ette esimese suudluse kohta ja nii oli. Mõtted seksuaalvahekorra kohta telgis realiseerusid. Minu jaoks muidugi üle igasuguste ootuste võimsalt. Meie Taevaskoja matka ajal ühinesid hingesugulased“.

Ta kirjutas „See ei olegi tavaline romantiline armumine, vaid mingi täiesti eriline energeetilises mõttes üheks olemine. Meie omavaheline olemine on julgustav, intensiivne, loomulik“. Ta kirjutas „Ma olen loobunud mõistusega tõlgendamast ja lasen asjadel lihtsalt voolata, sest siis saavad realiseeruda meie kõrgeimad huvid“.

Ta läks esimest korda ööseks üksi loodusesse ööbima. Ja kirjutas „Ma ikka tegutsesin impulsiivselt ja ööbisingi reede vastu laupäeva metsas. Võtsin magamiskoti ja madratsi, ostsin mõned pirukad ja hakkasin rattaga sõitma. Mõtlesin, et tuleb selline rahulik metsas ööbimine, aga kõik oli ikka minulikult pisut ekstreemne“. Ta kirjutas „Ületasin ennast ja tegelikult ei olnud tulnud selle pealegi, et see võib olla meeliülendav kogemus. Aitäh julgustamast ja eeskujuks olemast. Sinult selle mõtte sain. Oled öelnud, et kutsud inimesi loodusesse ja minu puhul see toimis ja mõjus väga hästi. Teen metsas üksi ööbimisest regulaarsema kogemuse“.

Ta hakkas luuletusi kirjutama; julges avada oma südame kaitsekilpideta – see oli täielikult avatud; ta leidis tugevama kontakti oma maskuliinse küljega. Laiendasime teineteise piire ja arutlesime koos erinevatel teemadel. Arvan, et võisin talle lahutusjärgselt toeks olla.

Ta kirjutas „Sinuga suheldes ma naudin meie polaarsust ja kohtudes seiklustel, siis olen olnud täielikus mehelikus energias ja sina naiselikus. Olen saanud su eest hoolitseda ja olla lihtsalt hetkes ja kohal. Oled minus aidanud välja tuua mehe. Seda hing ihaldab – olla hetkes ja olla mees. Varemalt natuke kartsin, et sinuga seksuaalne lävimine võiks haiget teha ja rikkuda hingelist sidet, siis nüüd tajun, et nii ei ole. Ma naudin su eest hoolitsemist ja naudin olemast mees ja mehelikus energias. Sina naudid ka meie kirjavahetust, ja meie seiklusi oled nautinud täiega. Ma arvan, et hingeliselt saame olla üksteisele täiendavad ja seda võrdsetel alustel. Oled sinagi ennast avanud ja olnud minu arvates järjest vabam ning julgem“.

Kohtumiste vahepeal ei olnud minu jaoks igatsusvalu, vaid jäin pikaks küllusesse. Mõistsin iseenda jaoks, et igatsus on mul tekkinud varasemalt elus siis, kui ma pole saanud olla sellisel määral läheduses, intiimsuses, nagu süda oleks tegelikult soovinud. Nüüd olin – ja kohtumiste vahepeal ma südant ei valutanud.

Ta kirjutas „Kõik, mis juhtub, saab olla orgaaniline ja Universumi poolt toetatud ja õigel hetkel. Kui ei saagi, siis see on õige ja nii peabki olema. Küll me tunneme ära egost tingitud tahted ja Universumi poolt toetatud orgaanilised juhtumised ja oskame neil vahet teha. Ma ei karda „ei“ ütlemist, ja isegi kui meil ei tule mingit suhte mõistes suhet, siis on meil lugu – üks väga eriline lugu“.

Vahepeal jalutame matkal mööda teed ja teen nalja, et mis siis, kui praegu siit rong tuleks. Ja pöörabki rongi väljanägemisega (küll rehvidega) ühissõiduk meie teele. Naerame ja imestame.

Ta kirjutas „Hingesugulasega ühinemine ei pea tingimata tähendama suhet. Üldsegi võivad olla erilised ja tõstvad kirjavahetused/kohtumised ilma igasuguse romantilise või erootilise tunnetuseta, aga meil nii ei ole. On kogu ampluaa armumisest, seksuaalsest külgetõmbest ja meeldivusest. Mida enam laseme end üksteisel tundma õppida, siis märkame, et see compatibility on ka täiesti olemas. Minu hinnangul kui orgaanilises kulgemise plaanis on hästi ja mõlemad on ka suhte mõttes kogenud ja omavad muuhulgas konstruktiivset probleemilahendamise oskust, siis on olemas. Muidugi ei pea tulema suhet klassikalises mõttes. Käitumuslikult saame alati teha valikuid ning olles saavutanud piisava küpsuse, siis ei ole meie omavaheline nii intensiivse suhtluse lõpetamine ka liialt valus või liiga suure igatsusega. Pealegi saab igatsusvalu või armuvalu kanaliseerida. Sina maalid, luuletad, lood muusikat ja mina juba luuletangi“.

Meie kirjavahetuses oli nii palju pikki kirju, et mahult võibki see juba olla tõsielul põhinev romaan. Romaan nendest, kelle jaoks ühel hetkel aeg polnud veel sobiv. Aeg viis nad iseseisvalt eraldatusesse arenema. Kuid aeg tõi nad kokku ja kinkis imetabase perioodi koos, mis jääb kahtlemata meelde kogu eluks. Mõlemad avaldasime teineteisele siirast tänu kogetu eest.

Me lahkusime seekord, kuigi mõlema tunded on olemas ja tugev hingekaaslaste side. Tema õpetas mulle lahkumise kohta oma lahutuse näitel, ja nüüd olime meie omavahel need, kes kätest lahti lasid. Pidin nüüd minagi teatud määral saadud teadmisi rakendama. Kui oleksin ette teadnud, et see lõpeb, oleksin igal juhul selle kogemuse valinud oma ellu.

Mina olen abikaasaga laiendatud monogaamias – meie piirid ongi keskmisest laiemad meie mõlema kokkuleppel ja soovil. Ma ei otsi lihtsalt suhteid väljaspool põhisuhet, aga samas süda tunneb ära, millised kogemised on kogemist väärt. Et kui olen kunagi surivoodil ja küsin, et kas kahetsen, et kogemus kogemata jäi...

Tean, et kolmas osapool suhtes ei tee suhet kergemaks, vaid isegi puhtalt ajaliselt on juba suurem organiseerimine. Saatus viis meid kokku selleks episoodiks elus ja tunded taaselustusid mõlemal spontaanselt kohtudes. Ja see kõik oligi nii õige. See oli minu ja tema kulminatsioon siin elus. See pidigi nii minema.

Rääkisin hingekaaslasele kohe, et ma ei ole õnnetus paarisuhtes, vaid õnnelikus, ja et soovin oma abikaasaga põhisuhtes olla, sest armastan teda väga. Ainult õnnelikus paarisuhtes luban endale sellist kogemust – enne peab põhisuhe korras olema, et midagi laiendatult olla saaks. Muidu tekib armukadedus, puudusetunnetus, omanditunne jne.

Selgitasin hingekaaslasele, et ta minu pärast kellegagi kohtumata ei jätaks, kellega näeb potentsiaali tulevikus igapäevaselt koos olla. Et siis ma rahulikult eemaldun. Olen siin elus temaga määratud olema n-ö lühikeses episoodis. Ta tundis, et mina ja tema võiksime olla potentsiaalselt see igapäevane paar, kuid alles hiljuti jõudis talle päriselt teadvusesse, et ma ei jäta oma perekonda. Kuna tunded on olemas, ja nüüd ka igatsus, sest ajaliselt ei jõua koosolemist distantsilt tema vajadustele vastavalt organiseerida, siis nüüd on juba kõige õigem, et laseme kätest lahti, et tal oleks võimalik kohtuda sellise inimesega, kellega igapäevaselt koos rõõme ja muresid jagada. Ta väärib seda. 

Ta kirjutas „Mul on sinu vastu tunded ja hingekaaslase suhe. Siiski olen ma energia panustamise mõttes sinu jaoks teisejärguline. See on loomulik. Sul on turvaline elu. Meil on olnud väga tore ja meeldiv. Siin on selge potentsiaal arenguks. Käitumuslikult me seda ei vali ja siis ei ole tegelikult mõtet igatsuses olla. Minu kõrgemates huvides on kaaslane, kes on olemas igapäevatasandil. /.../ Mul on praegu seoses sinuga igatsust ja valu. Teisalt on meeletu tänutunne, sest sa oled olemas ja oleme saanud kogeda ühiseid hetki ja väga rikastavat kirjavahetust“.

Vastasin hingekaaslasele „Ma alles nägin ühe luuletuse illustratsiooni, kus istusime lihtsalt kivil kõrvuti mu unenäovaikuses. Mul tekkis sellega mingi sisemine reaktsioon, et see võib taastuda, aga veidi muutunud määral“. Kirjutasin „See aeg, mis meil oli – olin sinu jaoks avatud südamega. Kui koos olime, siis said minust osa täpselt nii, nagu tundsid, et soovid. Ja mina sinust. Issand kui tänulik ma universumile selle eest olen. Nüüd tunnen, et sellest tuleb klomp kurku“. Kirjutasin „See on nii kummaline, et mul tulevad pisarad, aga need tunduvad tulevat hoopis sügavast tänutundest, et meil see kogemus oli. Sul on õigus, et mõistlik on praegu see, et selleks et sul kellegagi midagi tõsisemat tekkida saaks – tuleks võtta mind sinu energiaruumist vähemaks“. Kirjutasin „Ma soovin, et see energia, mis meie vahel on (kui juhtume suhtlema) – et see oleks see avatud südamega soe energia, kuhu jõudsime“.

Mu kümnene tütar oli minuga kodus, kui ta nägi mu pisaraid voolamas. Ta nägi mind kohe läbi. Ta küsis, mis on. Selgitasin talle, et teinekord armastavad inimesed mitut inimest korraga. Süda on niimoodi võimeline. Kuna aeg siin maailmas on piiratud, siis tuleb teha käitumuslikke valikuid, et kuidas oma aega jaotada. Kuna ta on väga arukas, siis rääkisin talle ka hingekaaslase sidemetest. Et praegu on ühe kogemuse lõpp. Ta kallistas mind lohutuseks ja mõistis midagi, mida paljud täiskasvanudki iial mõista ei suuda.

See, mis mingil ajahetkel oli kõrgemates huvides, ei pruugi seda järgmisel hetkel enam olla. See ei vähenda kuidagi kogemuse olulisust. Sellel hetkel, kui see kestis, oligi see kõrgemates huvides. Mingiks ajaks oli ka mu hingekaaslase jaoks sobiv meie suhtlemise dünaamika, kuid seejärel see enam ei toiminud.

Kakskümmend aastat tagasi alanud lõpetamata lugu ootas oma aega, sai imelise käigu ja seejärel lõppes. Tänu jääb.

Ta kirjutas

„Vabaduse poole hing püüdleb,

selle käigus mõistusega maadleb.

Olgu seljas kulunud särk,

meil mõlemal siin avar eesmärk.

Olles üksteisest eemal, siis mis meid ühendab?

Universum meid ise lähendab.

Armastame endid ja tõuseme lendu,

üksteise olemasolust saame indu.

Kui põimin su ümber käed,

elujõudu tunnetan, end tervikuna näen.

Sõidab rong ja ära lähed,

meile öötaevas säravad tähed“

Mina kirjutasin

„Siis, kui pärnad lõhnavad suveõhtu hõlmal

udupitsid taevalael, kuu on kuldne narr

paotub õite salakeel, öö on magus unistus

armastan sind teisiti – kuis lehtesahin tuult

Siis, kui pärnad lõhnavad

Siis, kui pärnad lõhnavad

Siis, kui pärnad lõhnavad

teisiti on küll...

Siis, kui pärnad lõhnavad suveõhtu hõlmal

vaikselt-vaikselt äratab tõesus ennast ulmast

Toibub püstijalule, tõuseb üles mäele

ärkab taeva ilule, virgub armastusele

Siis, kui pärnad lõhnavad

Siis, kui pärnad lõhnavad

Siis, kui pärnad lõhnavad

teisiti on küll“

Kui küsisin oma hingekaaslase käest, kas võin meie kogemust sellise tekstina jagada, siis ta vastas jaatavalt ja lisas „Mul on tegelikult au, et olen sind rikastanud ja sina mind“. Samal ajal, kui tema vastust lugesin, kostus makist Hans Zimmeri „Honor“. Jäin seda kuulama meie peale mõeldes.

Armastusega

Kristel Põld