Teadlikkuse avardumisest

Järjest avastan ja imestan, et kuidas teadlikkus on jälle kuskile kaugemale ulatunud. Praegu juhtub kõik kuidagi eriti kiiresti. Kogu senine elu jookseb kokku ühtseks õigeks. Tunnen, et kõik täpselt nii pidigi minema. Ja kõik on juhtunud täpselt siis, kui on pidanud juhtuma – kui oleks juhtunud varem, siis ma poleks sellist väärtust osanud olukorras näha.

Kõik kriisid, mis elus on olnud, on laiendanud minu teadlikkust ja andnud nippe, kuidas edaspidises elus teadlikumalt toimida. Minu teadlikkus on alati laienenud iga kriisiga. Ja nüüdseks võtangi kriise kui teadlikkuse hüppelavasid, isegi kriisis sees olles (kui kõik pole veel päris selge). Tean, et tulen alati välja targemana, kui enne olin.

Lähedaste surmad on õpetanud lahtilaskmist ja elu väärtustamist hetkes; lahkuminekud on õpetanud klammerdumisest lahti laskma ja toonud mind lähemale iseendale (et mul on iseendaga hea olla). Kui keegi on tunginud minu isiklikku energiaruumi, siis on ta mind õpetanud piire seadma – julgema välja öelda rahulikult, kuid kindlalt, kus on minu piir. Ma ei karda eriarvamusel olla – ka sellise inimesega, kes on väga sümpaatne. Samas ei ole soovi vastanduda. Vastandumiseks peavad erinevat arvamust inimesed, kes pole veel väljunud duaalsest maailmakäsitlusest (hea, halb).

Elus on olnud olukorrad, mis on õpetanud mind lõpptulemusest lahti laskma – et teekond ise on olnud vaimse arengu mõttes olulisem kui lõpptulemus. Hing on ära tundnud, millest loobuda ja milles püsida (isegi, kui ajutiselt on raskem). Iga loobumine pole alati kaotus, iga püsimine pole alati võit. Iga loobumine pole alati võit, iga püsimine pole alati kaotus. Paradoks on selles, et kõige lihtsam on minul lõpptulemusest lahti lasta siis, kui tean, et olen andnud endast teekonnal parima – siis ei jää süümepiinasid, et oleks saanud paremini. Ja hea sooritus pole kindlasti enam „ninast veri väljas" stiilis tegutsemine, ülejäänud elu pausilepanek, läbipõlemise piiril toimetamine. Hea sooritus uue ajastu mõttes tähendab, et ka ülejäänud elu on võimalikult tasakaalus.

Samas ei ole enam hirmu eksimise ees – varasemalt see oli, sest „enesearmastus“ sõltus siis ühiskonna heakskiidust. Iga inimene käitub igal hetkel oma parima teadlikkuse kohaselt just sel hetkel. Seega eksimist kui sellist polegi. Kuna teadlikkus ulatub järjest uutesse kaugustesse, siis tagantjärele on võimalik mõelda, mida oleks uuema teadlikkusega teisiti teinud minevikus. Aga see ei ole koht süümepiinadeks, vaid siin on võimalik tulevikus sarnases situatsioonis lihtsalt valida teistsugune lähenemine, käitumine.

Sisetunne on tulnud tugevalt minuga suhtlema – ja on tulnud selleks, et jääda. Sisetunne räägib minuga igapäevaselt ja järjest tihedamalt. Mulle tuleb juba päris tihti spetsiifilist infot nii iseenda kui teiste kohta. Järgmisel tasandil suurem hüpe on toimunud hiljuti. Teadmised tulevad ilma, et keegi ütleks, kuskilt loeksin, kuulaksin või vaataksin. Need tulevad telepaatiliselt. Õigemini on need teadmised juba sees – meis kõigis on need – need lihtsalt tulevad nüüd nähtavale teadlikkuse avardumisena. Näiteks kõnnin tänaval ja minu teadvusesse jõuab info, et see mees on oma naise suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud; selle inimese pea valutab seetõttu, et ta ei tarbi piisavalt päeva jooksul vett; see inimene on äsja oma kaaslasest lahku läinud; selle valu korral aitab see taim; see laps käitub vihaselt, sest ta on kurb, et tema vanemad talle piisavalt tähelepanu ei jaga jne.

Kõigiga suhtlemisel jõuab minuni tegelik energia, mitte see, mida inimesed ütlevad või kuidas käituvad. Tihtipeale ütleb inimene üht, aga energia selle taga on tegelikult teine. See on täitsa tavaline. Minuni jõuab tegelik energia ja tihti ka teadmine, mis põhjusel energia selline on. See ulatub igasse valdkonda. Näiteks muusikas on kohe tunda, kui muusik keskendub tehnikale või nootide õigesti mängimisele loo energias olemise asemel. Uue ajastu energiatega inimene otsib just energiakogemust.

Ruumis olev energia on koheselt tajutav. Inimeste energiatest koosneb ruumi energia. N-ö intensiivsem energia saab ruumis reeglina valdavaks. Kui ühel tekib näiteks tugev trotsienergia, siis juba mõne aja pärast võib näha, kuidas sellest energiast on nakatunud ka teised. Teadlikum inimene ei pea sellest energiast nakatuma, vaid võib luua ruumi hoopis teadlikult rahustavat energiat, aga võib ka ruumist lahkuda või üldse mitte ruumi tulla. Aga ei pea muidugi midagi tegema – võib olla ka lihtsalt puutumatuna omas energias, kui energia on piisavalt tugev. Teadlikum inimene võib olla ruumihoidja, tihtipeale on ta seda ilma midagi tegemata – lihtsalt on omas energias ja ruumi energia muutubki helgemaks. Teadlik inimene valib, milliste energiatega ta kokku puutub. Sisetunne annab märku, kas on õige minna kuskile kokkusaamisele või mitte. Mul on sisemine teadmine, et veel teadlikumat inimest ei kõiguta üldse, kus ta parajasti asub. Sisemine rahu on tema jaoks välisest keskkonnast täiesti sõltumatu. Sisemine rahu siis lihtsalt on.

Olin ruumis, kus joogaõpetaja chantis ja ülejäänud ruum chantis järgi. Kuigi hulga mõttes oli ülejäänud chantijaid rohkem, ei pannud nad ruumi vibreerima. Kui aga joogaõpetaja chantis, tundsin, kuidas ta mängib mind nagu keelpilli (energia oli võimas). Tundsin isegi füüsiliselt chantimisest tulenevat energiat. Joogaõpetaja koondas oma tähelepanuga spetsiifilise energia ja see läks ruumi laiali – mõjus. Ühe inimese energia oli tugevam kui mitme inimese oma kokku.

Probleemilahendusoskustele on lisandunud selline aspekt, et kui vanasti oli soov n-ö õiglus jalule seada, see tähendab igal juhul murest rääkida (sellele omakorda eelnes etapp, kus ei julgenud murest rääkida hirmu tõttu), siis nüüd tunnetan juba ette, mida minu mingi käitumine potentsiaalselt sünnitaks. Tekib teadmine, millal on vajalik n-ö enda kaitseks välja astuda (piire kehtestada, ennast väljendada) ja millal mitte. Paljudel juhtudel piisab sellest, kui ei lähe väliselt maailma muutma, vaid teen endaga sisemist tööd.

Inimeste teadlikkus kasvab. Uus energia tuleb Maale. Uue energia integreerimiseks tee suurpuhastus nii endas kui enda ümber. Lase minna sellel, mis sind enam ei teeni. Uus energia võta vastu selliselt, et ole sellele oma tähelepanuga avatud.

Vanad süsteemid hoiavad veel kümne küünega kinni, et ennast säilitada. Praegu on see aeg väga tugevalt esil. Uut energiat tuleb aga nii palju peale, et vana süsteem ei jõua seda kõike enam kontrollida. Inimesed järjest ärkavad piiratuse illusioonist. Maailm astub järjest suurema teadlikkuse suunas olenemata sellest, et vana süsteem püüab ennast sälitada. Pealegi on status quo säilitamiseks maailmas kriitiline piir juba ületatud. Muutus on juba alanud.

Järjest rohkem näitab inimesele teed tema enda sisemine kompass. Intuitiivsus kasvab, maailmade piirid langevad – sõna otseses mõttes. Reaalsusel on hoopis teine mõõde.

Armastusega

Kristel