Lemmiklooma surmast, eutanaasiast, leinast

SURMA EI TEA ETTE

Bella, meie täieõiguslik pereliige, labradori retriiver suri 30.06.2024. Ta suri kümme päeva hiljem oma 13. sünnipäeva tähistamisest. Pakkusin talle sünnipäeval grillkana ja kõike paremat – ta nautis. Postitasin sotsiaalmeediasse tema sünnipäeva ajal pildi, mille kommentaariks kirjutasin „Millal siis veel!“. Ta näis hea tervise juures ja sel hetkel poleks ma iial osanud arvata, et see loosung ei saanud enam ajakohasem, õigem ollagi. Tal oligi ainult 10 päeva veel füüsilise elu kogemiseks. Alles kolm päeva enne suremist hakkas ilmnema, et midagi on teisiti. Me ei tea, millal on meie kord lahkuda. Seda enam ei tohiks ühtegi päeva elus raisku lasta mõttetustele. Tuleks teadlikult nautida, olla päriselt kohal.

LEMMIKLOOMA LEIN VÕIB OLLA TUGEVAMGI

Pole tähtsust, kas tegemist on inimese, koera või linnuga. Looma leinamine võib olla palju tugevam, kui inimese leinamine. Üks hing ei ole väärtuslikum, kui teine. Leina suurus sõltub kindlasti sellest, milline side on eluajal loodud. Inimesel võib olla vabalt oma koeraga palju tugevam side, kui mõne teise inimesega.

Bella oli mulle nagu esimene laps. Alles kolm aastat pärast Bella võtmist sündis meile tütar. Varem olime kolmekesi. Ta järgnes mulle igale poole, kuhu võimalik; vaatas andunult otsa; lohutas. Ja Bellal oli hea huumorisoon. Rääkisin temaga pikad jutud maha. Enamasti ta kuulas, liputas saba. Hakkasin teda armastama kogu hingest.

Kuigi oma eluajal olen kogenud mitmete sugulaste lahkumist, siis Bella lahkumisvalu on olnud kõige suurem. Mina olin Bella eest hoolitseja, vastutaja. See kindlasti mõjutas meie sidet. Koer ei mõista iialgi hukka; ta oskab tunda tänu; tal on suurepärane andestamisoskus. Ta näeb sind kogu sinu heas ja veas – aktsepteerib ja armastab sellegipoolest. Ma ei näinud kunagi, et ta oleks olnud vägivaldne. Ta oli leplik.

LOOM TULEB KINDLA EESMÄRGIGA

Bella põhirolliks minu elus oli olla minule tingimusteta armastuse eeskujuks. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Ta on kindlasti üks tugevamaid mõjutajaid, eeskujusid olnud siin minu maapealses elus. Mulle tundus, et ta on väga teadlik hing. Rääkisin talle tihti, et ta on minu jaoks nagu maapealne ingel.

MÄRGID, ET LÕPP OLI LÄHEDAL

Mõned päevad enne surma jäi meil kodus kell seisma. Kui abikaasa mulle seda ütles, käis läbi tunne, et kellegi surm on tulemas. Ütlesin seda tol hetkel ka abikaasale. Bella käis veel oma viimasel nädalal mereääres perega lõbutsemas, jalutamas. Ta veetis aega kogu perega aias. Kolm päeva enne surma muutus loiumaks, kuid olid ka väga palavad päevad. Oksendas, kuid oli oksendanud muru. Ka seda oli ta varem teinud. Kuid selle kolme päeva jooksul muutus tema energia. Hingamine läks kuidagi raskemaks, köhis, kodus tekkis tal meelepete keset põrandat (ta kartis sildasid ja täpselt käitus nagu oleks sillal). Ta ei söönud enam oma krõbuskeid paar päeva, inimtoitu võttis küll. Samas oli ta selliseid paastupäevi teinud ka varem.

Mis oli aga esmakordne. Ta hakkas hoidma meist eemale, kus vähegi võimalik. Ta vaatas sügavalt silma ja mitmel korral tagumisse aia nurka (metsa), kuhu jäi täielikult pikali. See kõik oli esmakordselt elus.

Helistasin kiirabisse ja öeldi, et järgmisel hommikul arsti juurest läbi tuleksin. Kui lasin ta öösel välja, siis tagajalad vajusid ära, kui üritas oma häda teha (pole kunagi varem juhtunud). Ta jäi lihtsalt õue ja keeldus tuppa tulemast (pole kunagi varem juhtunud). Ma sain juba aru, et ta valmistub minema. Alles paar päeva enne seda ta mängis ja jooksis õues.

Koerad soovivad eemale hoida, kui nad on valmis surema. Panin öösel talle teki õues peale, sest sääsed tohutult sõid teda. Tahtsin talle anda võimaluse iseseisvalt surra. Olin samuti temaga õues. Ka tütar ja mees käisid teda õues vaatamas ja head aega jätmas. Kuid süda ei andnud rahu ja ikkagi kutsusin ta varsti tuppa. Ta oli rahulik, aga hingas veidralt – kahtlustasin valusid. Mul tekkis tunne, et nii kiiresti ta veel iseseisvalt ära ei sureks – et jääks muidu õue kannatama äkki.

ARSTILKÄIK KONTROLLIMAKS, KAS ON LOOTUST VÕI MITTE

Hommikul läksin temaga arsti juurde, et teha kindlaks, kas tal on valud – kas saab ravida või tuleb teha eutanaasia. Tehti röntgen, ultraheli, vereproovid, anti ravimeid. Tal oli tugev kopsupõletik, kopsus olid veel mingid muutused ja lisaks rida muid diagnoose. Kuid arsti sõnul oli kopsupõletik tugeva põletikunäitajaga kõige ohtlikum vanale koerale sel hetkel. Samuti rääkis ta, et seljapildi alusel võisid tal olla kroonilised valud. Ta ütles, et otsus eutanaasia osas on meie teha. Kirjutas välja kuus eri ravimit, iga päev tohutu hulk ravimeid (kahed antibiootikumid ja valuvaigistid). Rääkis veel valuravist vähemalt kuus kuud. See tablettide hulk päevas oleks olnud väga suur. Mõtlesin, et oleme varasemalt tema mädaemaka üle elanud ja sinivetika mürgistuse, et äkki ikkagi pole lõpp. Ütlesin, et proovime esmalt tablettidega.

Kui Bella on alati tabletid ära söönud (viineri sees või mõne hea toidu sisse puistatuna), ükskõik kui halb tal olnud ka on, siis seekord ei söönud ta midagi – ta ei võtnud üldse midagi suusisse. See oli kindel loobumine tema poolt. Ainus, mida ta tungivalt soovis ja jälle tegi – läks metsa alla aia nurka ja soovis, et teda rahule jäetaks. Aga arst ütles, et tal on kõhuvalud ja kopsupõletikuga seoses ka raske hingata. Ta hoidiski vahepeal suud hindates lahti.  

AHASTUS, ET PEAN ISE OTSUSTAMA, KAS TEHA EUTANAASIA VÕI MITTE

Mul oli valudes Bella, kes ei ole iseseisvalt kehastumist lõpetanud (ja seda ei osanud ma ette ennustada, kui kaua ta seal valudes oleks iseseisvalt enne loomulikku surma piinelnud), kuid ka ravimeid, valuvaigisteid kuidagi sisse ei saa. Mul tekkis ahastus – et kuidas saan oma sõpra aidata. Kas peaksin ootama – äkki söögiisu taastub ühel hetkel (aga ta oli valudes juba praegu)? Kas peaksin talle need tabletid vägisi sisse ajama, kuigi tal on meeletult paha olla, ta on vana ja juba korduvalt läinud metsa alla ise surema? Ja kui ma need tabletid talle sisse saaksin, siis mis kvaliteediga see elu pikendus oleks? Arst kahtlustas kopsus kasvajat; rääkis kroonilistest valudest. Kas ülejäänud elu oleks siis tabletisõltuvuses, kannatustes. Minu soov oli, et tema kannatused lõppeksid – ühel või teisel moel. See kindla sisetunde puudumine näris mind elusalt.

PALUSIN SISEMIST SELGUST EUTANAASIA OSAS

Ängis olles palusin endale sisemist selgust eutanaasia osas. Selleks läksin tunnetuslikult Bella asemele. Tunnetasin, et kui ma olen pika ja õnneliku elu ära elanud; kui ma olen valudes ja andnud korduvalt teada eraldudes, et olen valmis minema... Tunnetasin, et kõige hullem asi, mida teha, oleks hakata vägisi tablette sisse ajama. Ma ise iial ei sooviks seda, kui tema asemel oleksin. Tegemist oleks nagu enne surma vägistamisega sel juhul.

Minus tekkis selgem tunnetus, et kui ma ta üksi metsa alla surema jätaksin, siis ta ei sureks niipea, vaid piinleks enne pikalt valudes. Sel hetkel, kui see selgus tekkis oli ühelt poolt kergus selgusest (tekkis kindel otsustus), et tuleb minna veel samal õhtul eutanaasiat tegema. Teiselt poolt oli see kõige valusam nutt, mida nutnud olen. See oli kõige valusam otsus mu elus. Minu enda ettekujutus oli olnud (mille külge olin klammerdunud), et ta sureks rahulikult, loomulikult, kiiresti – jääks lihtsalt unne. Et ta ei peaks kannatama valudes. Et ma ei peaks tegema otsustust eutanaasia osas – et ma ei peaks oma kõige kallimat surma mõistma. Aga sellest klammerdumisest tuli ilmselgelt lahti lasta – ta oli valudes, ta ei surnud kiiresti. Tal ei olnud enam hea olla. Teda tuli aidata. Ahastus, mis oli enne sisemise selguse saabumist, kadus pärast selguse saabumist. Kui enne olin nagu peata kana – ei tundnud ära, milline otsustus on õige, siis sisemine selgus oli nii tugev, et päästis mind süümepiinadest, mürgitavast kahtlusest, et kas eutanaasia kasuks otsustamine oli õige või vale. Sisetunne oli kindel – käes oli Bella aeg lahkuda. Valu oli aga meeletu.

ARMASTUSERUUM SUREMISPROTSESSIS

Läksin Bella juurde metsa alla ja kutsusin ta sealt ära. Ütlesin, et aitan tal kehastumise lõpetada nii, et ta valudes ei peaks olema. Kuskilt tuli jõud, et öelda talle seda kogu armastusega. Ta ei tahtnud metsa alt ära tulla, kuid lõpuks suure kutsumise peale tuli. Kogu pere muidugi nuttis. Juba öösel olime tema juures õues aias olnud (kui ta tuppa ei tahtnud tulla) ja jätnud temaga head aega. Autos ja kogu tee kliinikusse sõites rääkisin Bellale kõigest, mis süda tahtis öelda (ta muidugi teadis seda, sest olin talle rääkinud seda eluajal juba palju). Rääkisin talle, kui palju me teda armastame; kui tänulikud oleme tema eest; nii tore, et ta meiega oli. Selgitasin talle, et ta lõpetab kehastumise, kuid võib vabalt olla, kus soovib. Võib vabalt käia kodus, veeta meiega hingena aega. Võib vabalt lahkuda omadele radadele, kui soovib. Ütlesin, et kui võimalik, siis ta tuleks mulle kunagi minu suremisel vastu. Autoga kiirabikliinikusse sõites palusin valgusolendeid Bella suremisprotsessi toetama. Teadsin tegelikult, et nii või teisiti nad seda teevad. Vastu tulid mitmed autod numbritega 777 ja 111.

Nii mina, minu 9-aastane tütar kui ka abikaasa olime kõik Bella juures, kui kiirabikliinikus eutanaasiat talle tegema hakati. Ruumis olid ka valgusolendid lae lähedal. Selgitasin tütrele, et sünd ja surm on maailma kõige loomulikumad nähtused, vastasin kõikidele tema küsimustele. Tal oli võimalik tulla kaasa, aga mitte kohustus. Ta soovis tulla.

SURM ON LOOMULIK PROTSESS JA KÕIK TUNDED ON LUBATUD

Tütar küsis, kas seal arsti juures võib nutta. Ütlesin talle, et loomulikult on kõik tunded lubatud. Ja ütlesin ka oma mehele, et kõik tunded on lubatud. Arst ütles, et eutanaasia juures ei või laps viibida. Selgitasin, et surm on kõige loomulikum nähtus elus – mulle jäi arusaamatuks, kuid täitsime arsti korraldust. Selgitasin lapsele, et igaüks meist nüüd võib leinas väga erinevalt käituda – et see kõik on okei.

Tehti mitu süsti ja üks neist oli see, mis oli surmasüst, kui Bella juba narkoosis oli. Selle süsti ajaks pidi tütar ruumist korraks välja minema. Öeldi, et muidu tulevad kohtukaasused peale. Arstile endale näis see samuti veider õigusnorm, mida täita. Ma ei teinud üldse vahetki, et milline see konkreetne süst sealt neist mitmest surmasüst oli – Bella juba mõnda aega ei reageerinud üldse. Tütar poleks arugi saanud, kui talle öeldud poleks. Ja kui olekski aru saanud, siis see on loomulik osa elust. Leian, et me ei pea laste eest elu peitma, varjama, vaid selgitama, mis ja milleks toimub. Nad saavad paremini aru, kui arvame.

KÕIK SU LÄHEDASED OLID TOETAVALT SU ÜMBER SU SUREMISPROTSESSIS

Bellale kliinik ei meeldinud, sest seal tehti teinekord tema jaoks ebameeldivaid uuringuid (ja oli tehtud veel samal päeval). Samas on see kliinik Bellat tema kriisides elus aidanud ja olen kliiniku personalile selle eest väga tänulik. Me ei jätnud Bellat sinna üksi arstiga ruumi surema – see ei oleks kõne allagi tulnud. Koduõue metsanurgas üksi lahkumine oleks olnud variant (ilma valudeta), kuid mitte kliiniku põrandal. Kuna tal oli nii kehv olla, siis me ei jäänud ootama uut hommikut, et kedagi endale koju kutsuda. Ei tahtnud, et Bella valudes kannataks. Olime kogu suremisprotsessi temaga ja veel ka mõnda aega pärast surma.

Eutanaasia viidi läbi samas ruumis, kus päeval toimus Bella vastuvõtt arstile. Olime perega põrandal maas tema juures. Tegime kõik talle musisid ja rääkisime veel, kui palju teda armastame. Laulsin talle nii, nagu mina seda laulan „uni langeb laugeile, viib su ära kaugele, hõbedastel uiskudel, lõpututel tuiskudel...“ Paitasime ja kallistasime. Bella oli nii rahulik. Ta käpad olid nii armsakesed. Minu jaoks oli oluline hoida ruumis armastuse energiat ja kuskilt tuli see jõud. Ja need ei olnud minu jaoks ahastuse hetked, vaid rahu ja armastuse hetked. Need on hetked, kus sa lased minna ja tead, et enam midagi muuta ei saa. Need hetked olid minu jaoks selged hetked. Bella surma ajal olin temaga pikali maas ja hoidsin teda selja tagant kaisus. Ta oli hoitud. Tundsin ühel hetkel, kuidas tema keha energia muutus peaaegu selliseks, et see oli asi. Ta oli kehast lahkunud.

SURM ON PÜHA

Surm ja surmaprotsess oli minu jaoks püha. Seal oli valu, ängi, rahu, armastust läbisegi. Me olime oma pereliikmetega neil momentidel eriti lähedased. Mingite minutite pärast peale surma nägin koera kõrgusel valgust õhus. Võib-olla oli see Bella. Olime kogu perega Bella keha juures, kuni see jahtus. Hoidsime mõlemad tütrega kordamööda veel Bella elutut keha oma kaisus. Kasutasime ära veel viimaseid hetki, et puudutada armast, pehmet karvakerakest.

Mingid füüsilised sisemised protsessid toimusid Bella kehas edasi käega katsudes – need kohe automaatselt ei lõpe. Mina näiteks ei teadvustanud (sest surmast on ju tabu rääkida), aga mis on täiesti loogiline, et surres kõik lihased lõtvuvad ja kehavedelikud hakkavad vaikselt välja voolama. See ei tekitanud kuidagi õudu, vaid kuidagi poolmärkamatult vaikselt tilkus tagumisest otsast midagi. Kui Bella keha oli juba jahe, oli aeg lahkuda. Kiirabikliiniku poolt öeldi, et võime võtta hüvastijätuks nii palju aega, kui soovime. See on neist ilus. Kiirabikliinik korraldab tuhastamise ja tuhk saadakse kätte kuskil 8–10 päeva pärast surma.

KÕIK ESIMESED ASJAD, MILLEST BELLA ENAM OSA EI VÕTA

Koju sõites ja üleüldse ilmusid ja ilmuvad edasi kõik esimesed. Esimene EMO-st lahkumine teadmisega, et iial ta sealt elusalt tagasi ei tule; esimene autosõit teadmisega, et ta iial enam füüsilisel kujul kaasa ei sõida; esimene sisenemine koduväravatest, esimene sisenemine koduuksest, esimene õhtu magama minnes, esimene hommik ilma tema. Ja neid esimesi lisandub järjest juurde. Kuid teine ja kolmas hommik ei olnud enam nii valusad, kui esimene.

HINGEVALU POLE KONSTANTNE

Kuskil neli päeva on möödas tema surmast, kui seda kirjutan. Tema tuhk ei ole veel saabunud. Kui esimesel õhtul ja esimesel päeval oli palju nutmist, siis täna ma polegi veel nutnud. Aga ma ei keela endale seda kuidagi. Enne seda oli näiteks nii, et olin rahulik, aga ühel hetkel meenus – siis tuli nii kibe ja valus nutt, et hoidsin kõhust kinni.

Ja valu pole konstantne. On olla õrn, kuid on võimalik tunda rõõmu ka teistest asjadest elus. Alles eile vaatasin, kuidas me kolmekesi perega mõnusalt aias olime ja tundsin õnne. Üllatusin, kuidas samal ajal nii tugeva leinaga on võimalik ka siirast õnne tunda.

TA KÄIB HINGENA KODUS – ALLES HARJUB KEHATA OLEMISEGA

Bella tuli hingena koju. Ma ei tunne teda kodus kaugelt koguaeg, aga oleme mehega koos kuulnud tema kolksatamist põrandale koridoris, norskamist (selliseid hääli, mis ta füüsilise kehastumise ajal tegi). Teda on näha sellistes tüüpilistes kohtades, kus ta eluajalgi viibis. Kui enne nägin ainult valgusi, siis nüüdseks olen näinud ka Bellat astraalkeha kujul (nii nagu ta keha kehastumise ajal välja nägi) oma pesas. Näha on siis ainult vilksamisi. Samamoodi on tütar Bellat kahel korral näinud. Iga kord, kui ta endast märku annab, siis see leevendab. Tema pesas on vahepeal tema kõrgusel üliõrna valgusliikumist. Autos olid tema karvad järsku tütre kõrvale tekkinud (Bella muidu reisis autos taga, mitte istmel). Ei, temast ei ole saanud kummitus ega koll. Ta on ikka armas Bella – ta lihtsalt harjub uuesti ilma kehata toimima. Ja tuleb ikka tuttavasse paika, vähemalt esialgu. Loogiline ka.

Seetõttu ei kiirusta ma tema asju kokku korjama. Tema pesa on praegu ikka paigas, tema lemmikmänguasi – mõmmi – on tema pesas. Me paneme need ära siis, kui tekib tunne, et on õige aeg. Ma annan talle samuti aega kehatusega harjuda enne, kui aseme ära võtame. Ja annan aega meile harjuda, et ta on kehastumise lõpetanud.

ARMASTUSE ENERGIA LEEVENDAB MU IGATSUST

Kui mul tekib igatsustunne, siis leevendab see, kui südametasandi energiaga ütlen talle kõvasti, et armastan teda ja olen tänulik, et ta meil oli. See tõepoolest aitab mind. Praegusel ajal räägin temaga nii, nagu eluajalgi. Näiteks hommikul tervitan ja õhtul ütlen head ööd – isegi, kui ma parajasti tema kohalolu siin ei tunneta. See on minu jaoks. Minu süda on siis armastuse energias.

Ütlen ikka õhku, et kui ta vähegi soovib lahkuda ja oma teed minna, siis absoluutselt. Ütlen talle näiteks, et lähme perega sõitma ja tuleme varsti tagasi – kui ta tahab, saab meiega kaasa tulla. Isegi Kadrioru parki saab nüüd alale, kus koerad muidu keelatud – leina ajal on samuti nalja ja naeru. 

EI PEA TUNDMA SÜÜTUNNET, KUI LEINAPERIOODIL KOGU AEG KURBUST EI TUNNE

Leina ajal ei peaks muretsema sellepärast, kuidas keegi on. Mu tütar tundis süütunnet, et kui mina nutan, siis tema ei ole alati sama kurb – tema on teinekord samal ajal rahus ja nuttu ei tule. Selgitasin talle, et oma emotsioone ja tundeid ei pea punnitama ega pressima. On täiesti loomulik, et oleme erineval ajal oma emotsioonidega erinevates kohtades, teisel korral aga samas kohas. See on täiesti normaalne. Meie endi keha ei jaksakski järjepidevalt ainult pikalt nutta. Selgitasin, et ka mina olen olnud täielikus rahus samal ajal, kui tema on nutnud, tundnud kurbust. See kõik on väga okei.

Võtan aja rahulikult istumiseks ja meenutamiseks, kui nii tunnen. Aga ma ei pea ainult nutma kodus. Kui ma ise oleksin kehastumise lõpetanud, siis mul oleks hea meel, kui pereliikmed leinaperioodil ka elust rõõmu leiavad. Seega olen käinud ka tütrega näiteks rulluisutamas, perega Kadrioru pargis ja mere ääres, lapse esinemisel, jalgratastega sõitmas. Bella just meenutab mulle, et elu on elamiseks. Samal ajal läheb elu edasi, kuigi vaiksemalt. Sõitsin täna 110 km/h alas 80 km/h. Täna oli tunne, et kiiremini ei taha. Tavaliselt ma nii ei tee. Elust rõõmu tundmine ei tähenda, et me Bellat kuidagi vähem armastame seetõttu.

Aga mu üldine olek on praegu siiski õrn. Hing on õrn praegusel ajal. Igaühel käib lein erinevalt. Minul on vaja vahepeal olla täiesti vaikuses; seejärel ennast lahti rääkida/kirjutada. See vaheldub.

TEISTE INIMESTE KÄITUMINE SEOSES LEINAVA INIMESEGA

Inimesed kas pelgavad leinajaid või püüavad neid lohutada – keegi ei taha leinajale oma vale käitumisega veel rohkem haiget teha. Olen ise olnud see, kes püüdnud leinajaid lohutada, mitte tõmbunud eemale. Ja ongi tõsi, et mõni leinaja ei soovi kellegagi mõnda aega rääkida, teisele pakub aga rääkimine tröösti.

Aga nüüd tunnetan sügavamalt põhjuseid – et lohutajana oli tegemist minu ebamugavusega, et teine inimene ennast kurvalt tundis. Seega kippusin lohutama. Näen enda varasemat käitumist nüüd teisest perspektiivist, kuigi neil hetkedel arvasin, et soovin lihtsalt aidata. Seda aitas praegu näha Bella suremine. Nüüd näen, et ma ei pea kohe leinajat lohutama tõttama – las ta tunneb, mis ta tunneb. Pigem pean endaga tegelema. Ja leinajal käivad läbi väga erinevad tunded. Pigem vastan leinajale siis, kui ta küsib.

Selline aktiivne lohutada püüdmine tundub nüüd, kus ma ise leinas olen, isegi kunstlik, ja võib isegi targutamisena näida: „tee seda, tee teist, mõtle nii...“. Ja samal ajal ei pane ma seda pahaks, sest tean, et inimene püüab lohutada. Ta püüab aidata, nagu oskab, ja ei pruugi adudagi enda alateadlikke põhjuseid.

BELLA AITAS OMA SURMAGA MIND VEEL ÜHES ASJAS – SURNUKEHA HIRMUS

Mul oli varasemalt hirm ka surnukehade ees – need tundusid õõvastavad, isegi oma vanavanemate surnukehad. Olen puudutanud ühe vanavanema keha, kui ta oli just kehast lahkunud. Puudutamise hetkel polnud hirmus, aga sain täiskasvanuna trauma. Aga me ei olnud nii lähedased temaga, kui Bellaga (Bellaga ju elasin koos). Kindlasti ei suutnud ma inimestega, isegi sugulastega, olla alati nii vaba, kui Bellaga.  

Minu traumad seoses surnukehaga tulid lapsepõlvest, millele siin hetkel ei keskendu. Bella juures olin kogu suremise aja algusest lõpuni. Ta oli mulle ju üks kõige lähedasematest – oligi üks vahva sabarakk. Ja kui sain kogeda kogu tema surmaprotsessi igal momendil: kuidas suremisprotsess toimub; arst selgitas, mis kehaga toimub füüsiliselt; sain tunda, kuidas energia kehast lahkus; tundsin, millised protsessid käisid edasi ja algasid pärast südame seiskumist. See kõik polnud üldse hirmus. Ma katsusin ta keha pidevalt, kuni ei tundnud enam soojust. See ei tulnud šokina, et enne oli soe ja järsku külm. Ma harjusin. See tundus kõik loomulik. Bella surnukehaga seonduvalt ei olnud hirmu, oli armastus. Ta ravis mu surnukehadega seotud hirme.

TÄNULIKKUS

Eile vaatasime abikaasaga Bella albumit. Ja mul ei tulnud kordagi albumi vaatamise ajal nuttu, vaid olingi puhtas tänulikkuses. Me naersime ja rääkisime, mis mingil pildil toimus. Täna meenutasime perega, et mida vahvat keegi Bellast mäletab. Ja see tõi tuppa jälle helge energia. Need ei olnud kibedad pisarate momendid, vaid muigamised ja toredad meenutused. Aga need olid need momendid. Mõnel järgmisel hetkel luban endale jälle nutta, kui nutta soovin. Luban endal ja oma perekonnaliikmetel tunda kõike ja leinata täpselt nii, nagu igaüks soovib.  

TUHK LÄHEB METSA ALLA LAIALI TAIMEDELE VÄETISEKS

Bella keha tuha raputan koduaeda metsa alla taimedele. Nii saab tema kehale osaks päike, vihm, õhk, muld. Ta saab olla vabalt laiali ja elada edasi taimedes, mille väetiseks ta siis on. Ja nende taimede seemned levivad lindude, loomade, tuule kaudu paljudesse kohtadesse. Nii on ta keha kõikjal vabalt ja uues ringluses. Tema hingele saadan armastust. Ja ta võib tulla ja minna, kuidas soovib. Tema maised asjad koristan kokku mõne aja pärast, kuid las nii meie kui tema harjume veidi enne tema kehatusega. Kõik on energia. Ta on olemas, kuid teisel tasandil. Ta käib meil. Ta on meie pereliige olenemata sellest, kas ta on füüsilisel kujul ja meie juures või mitte. Meid ühendab armastus.

Armastusega

Kristel Põld