Spontaanne loodusnautlus ja kohustused

MUUDAME PLAANE

Tütar äratab mind, hõigates, et väljas valitseb paks udu. Kuigi ma pole hommikuinimene, süttib minus midagi erilist. Mu päevakava on küll täidetud kohustustega, kuid uduhõnguline loodus annab märku, et kõik võib muutuda.

Nihutan kellaajaliselt plaane, mis nihutamist lubavad. Kõik saab tehtud! Vähemoluline jääb sinnapaika või lükkub edasi. Kummikud jalga, haaran fotokaamera ja viin tütre kooli.

RÕÕM LÄBI SISEMISE LAPSE SILMADE

Ma ei pea alati kõiki plaane kivisse raiutuks. Aeg-ajalt on vaja anda järele hetke ilule ja looduse kutsele. Et säiliks imestus elu üle! Spontaanne rõõm kosutab sisemist last. Kuidas saakski plaanid olla elu eesmärgiks omaette? Elu ise on suurim seiklus.

Koolituse kodutööd võin ka mõne tunni pärast alustada; tütre koolist toomiseni on veel aega; tööga seotud e-kirjade vaatamist ja paar raamatupidamistoimingut võin teha täna hiljem. Koolisõit paksus septembriudus on juba ise unenäoline. Naudime mõlemad. Pärast tütre kooli viimist peatun erinevates paikades, mille vaated panevad õhkama. Tänan ennast, et olen leidnud selle aja enda ja looduse jaoks.

Ma pole veel pesus käinud, hommikust söönud ega vettgi joonud. Oma kodu õuele naastes sean sammud otse metsa ja rabasse. Elan nende kõrval. Liigun looduses hiirvaikselt lootusega näha metsloomi- ja linde. See on maagiline maailm. Metsas on juba maad võtmas sügisene vaikus, ainult et kaks pasknääri suhtlevad ilmekalt teineteisega. Kohati hõljub kollaseid lehti. Kogu metsaalune on täis veetilkades ämblikuvõrke – paljude omanikud kodus. Mõnda puud võiks nimetada võrgupuuks. Tunnen, kuidas puude vahel liikudes ämblikuniidid nägu paitavad. Käel ronib põdrakärbes, kes ei soovi minust lahti lasta.

Ületan kummikutega ettevaatlikult vesise kraavi kohast, kus seda tavaliselt ei tee – vesi ei jõua üle sääre. Udus on raba tajutav teistsugusena – eriti, kui mööda kindlat rada ei sumpa. Püüan mitte radu sisse tallata. Seesama raba suudab mind igakordselt uuest küljest üllatada. Olen nagu kuskil paralleelreaalsuses. Tunnen kiusatust eksida, astuda uude ja tundmatusse maailma. Kujutan ette, kui lihtne on teha üks täispööre, lasta mälul minna ning lihtsalt kaduda. Nii on kerge jõuda muutunud teadvuseseisundisse. Olen seda varem kõike kogenud. Ma ei saa seda praegusel hetkel endale lubada.

Mõtlen muigega, kuidas hiljuti noomisin sugulasi, kes metsas eksisid – nende ettevalmistus oli olnud puudulik. Nüüd leian ennast ise rabast uduste puude vahel, kaasas ainult fotoaparaat – ma pole tilkagi vett hommikul joonud. Sumpamisest on tekkinud kerge janu. Rabavees on nii vähe mineraalaineid, et see janu ei kustuta. Kuid tean, et leian tee koju, sest usaldan ennast ja oma võimeid läbi kogemuste selles rabas. Selgitan endale, et kui peaksin kaotama tihedas udus orientiiri, siis ootan rahulikult kohapeal udu taandumist. Siiski armastan looduses liikuda ka intuitsiooni kasutades – siis tunnen ennast kõige rohkem loodusena. Palun alati looduselt, loodusvaimudelt, et nad kaitseksid ja aitaksid mul koju jõuda, ka siis, kui kaasas on joogipudel, tikud, kaart ja kompass.

Jõuan tiiruga tuttavate laugasteni. Lihtsalt naudin hetke ja tunnen, et see ongi õnn. Söön marju, naudin looduse ilu, käin ujumas. Koju jõudes teen endale kohvi ja praen muna. Päev on alanud.

Nii lihtsalt on võimalik luua enda elus hinge kosutav seiklus.

LOODUSES VIIBIMINE: UUS LOOMINGULINE JÕUD ÄRIMAAILMAS

Kui käisin kaheksast viieni tööl, maandasin ennast looduses pärast tööd. Miks mitte teha looduses jalutuskäik enne tööd või lõunapausil? Helistada tööandjale ja küsida, kas sobib mõni tund hiljem tööle tulla, lubades, et kõik vajalik saab tehtud. Ei ole häbiasi omada ka isiklikku elu.

Tänapäeval on paljudel võimalus töötada paindlikumalt; kaugtöö on muutunud lihtsaks. Miks mitte nautida ilusa ilmaga loodust hommikul ja teha tööd õhtul? Töö saab tehtud siis, kui inimene on innustunud ja õnnelik, mitte lihtsalt töötunde täites. Tööandjad võiksid julgustada sellist paindlikkust ja mõista, et õnnelikud töötajad on produktiivsemad ja loovamad. Väikesest looduspuhkusest taastunud töötajad toovad kaasa uusi säravaid mõtteid, mis võivad tuua kasu ettevõttele.

Eestimaa kliima ei ole alati päikeseline, kuid päikesevalgus on looduslik D-vitamiini allikas, mis annab energiat ja inspiratsiooni. Tööandjatel on võimalus kinkida oma töötajatele hetki looduse rüpes, eriti kui päike sillerdab taevas oma sooja kiirgusega. Päike ei ole mitte üksnes looduslik valgusallikas, vaid ka hingede kosutaja. Seepärast võiksid tööandjad kaaluda ka spontaanseid väljasõite loodusesse, kui ilm on selge ja kutsuv. Omamoodi võlu on udustel, sombustel ilmadel.

Ent tekib küsimus: kuidas saan tööandjana töötajad loodust nautima saata, kui nad samal ajal tööd ei tee? Kas ikka kasvab ettevõtte kasum, kui neid loodusesse viin?

Minu arvates on aeg muuta pelgalt kasumile keskendumise mõtteviisi. Raha teenimisel ei peaks muutuma ahneks. Raha ei ole õnnelikkuse garantii mitte ühelegi inimesele. Inimesed soovivad olla eelkõige õnnelikud, tasakaalus. Ettevõte ei pea iga aastaga järjest rohkem raha teenima ning n-ö ülearenema.

Töökollektiivi ühine eesmärk võiks olla pakkuda üha paremaid tooteid ja teenuseid, samal ajal hoides töötajad õnnelikena ja rahulolevatena. Õnnelikud töötajad on motiveeritud ning loovad paremaid tulemusi.

PEREELU JA LOODUSEARMASTUS: TASAKAALU OTSIMINE

Perekonnaelu korraldamine, et leida aega looduses viibimiseks, võib olla väljakutse, eriti kui elatakse koos partneri ja lastega. Siiski on võimalusi palju. Kogu pere võib minna loodusesse, vaheldumisi koos ja eraldi.

Isiklikult leian, et looduses üksi viibimine pakub mulle rohkem loomingulist vabadust ja sügavamat ühendust loodusega. Samas, aeg-ajalt naudin loodust ka pere ja sõpradega koos, isegi võhivõõrastega.

Minu jaoks ei ole perekond olnud kunagi takistuseks loodusesse minekul. Oleme leidnud tasakaalu, kus saan nautida oma aega looduses, ning samal ajal pühenduda ka oma perele. Võtmesõnadeks on usaldus ja mõistmine.

Olen oma loomult üksi uitaja. Piisab, kui ütlen, et lähen. Abikaasa ei muretse ka siis, kui on juba pime, aga mina endiselt metsas. Ta usaldab, et saan hakkama ning aktsepteerib elu teatavat määramatust. Respekteerin seda omadust temas.

Kui tütar oli noorem, andsime kaasaga kordamööda teineteisele isiklikku aega laadimiseks. Kui perel on rohkem lapsi, võib see olla eriti oluline, et kumbki partner saaks puhata. Käesoleval ajal on kaalukauss muutunud selliseks, et naudime igaüks rohkem oma isiklikku aega, kuid samas võtame teadlikult aja perega koosveetmiseks.

Minu jaoks ei ole perekond kunagi olnud piiranguks looduses käimisel. Pigem on see olnud täiendus – vaheldumisi üksi ja koos perega. Tunnen, et pereliikmed toetavad üksteist ja see ongi kõige tähtsam.

Ka minult on võimalik väikest laudteeta rabamatka tellida. Uuri kodulehelt!

Armastusega

Kristel Põld ehk Violet