Veri ei ole alati paksem kui vesi: õdede-vendade vaheline rivaalitsemine ja selle mõju

Sageli kuuleme ütlust "veri on paksem kui vesi", mis viitab uskumusele, et peresuhted peaksid olema tugevamad kui mistahes muud suhted elus. Ühiskond eeldab, et õed-vennad peaksid kokku hoidma ja toetama üksteist igas olukorras. Eeldatakse, et just pereliikmed aktsepteerivad vastastikku üksteist – erimeelsustest hoolimata. Kui Sinu ümber on toetavad õed-vennad, oled õnnega koos. Reaalsus on paljudes peredes aga tihtipeale palju keerulisem. Sama pere laste vahel võib olla rivaalitsemist, varjatud kadedust, ükskõiksust, pahameelt, konflikte. See võib välja ulatuda täiskasvanuikka.

PERELIIKMEID VALIDA EI SAA

Me sünnime kuskile seltskonda, mida nimetame perekonnaks. Oma sõpru saame inimesena elades valida – valime sõbrad, kellega elame sarnasel sagedusel; kellega on sarnased huvid, hea rääkida ning aega veeta. Kui kerge on elu, kui Su õeks-vennaks on sattunud selline inimene, kelle endale muidu sõbraks valiksid.

Veresidemeid aga valida ei saa. Me ei saa siin elus valida, kellega koos üles kasvame. Seega võib selleks veresidemeks olla ka Sinule vastandlike väärtustega ning loomuga inimene. Kui täiskasvanud inimesele tema partner väärtuste ja loomu poolest ei sobi, siis minnakse reeglina lahku. Lapsel pole aga üldiselt valikut – tal tuleb elada samas kodus õe või vennaga aastaid ka siis, kui igasugune klapp puudub; ka siis, kui omavaheline energia on sallimatus, kadedus, isegi viha. Ja ta elab sellise inimesega koos kõige õrnemal ajal – kasvamisjärgus. See kindlasti mõjutab valikuid, hoiakuid tema elus.

Kuigi me ei saa pereliikmeid valida eluajal, on mul tunne, et pereliikmeteks kujunevad siin planeedil siiski inimesed, kellega on hingetasandil sõlmitud omavahelised kokkulepped. Võib-olla pidigi sündima selline õde või vend, kes ei lase jääda mugavustsooni ning tõukab enesearengule. Näiteks aitab ta tõugata oma käitumisega Sind enesekehtestamisele. Ebameeldiv olukord on potentsiaal arenguks. Kuidas Sa selle olukorra lahendad? Võib-olla tulid siia ellu justnimelt perre, kus näid oma loomu ja väärtuste poolest tulnukana. Kas suudad isegi selles Sinu jaoks mittetoetavas keskkonnas vaimselt ärgata, tunda ära ja aktsepteerida autentset ennast?

Elu õpetabki inimsuhteid. Inimesed on erinevad – võivadki olla. Fookus peaks olema suunatud sellele, et saaksid olla autentne ning suudaksid saavutada ja säilitada endas rahu, tasakaalu (see ei tähenda tunnete allasurumist, vaid päriselt sisemist rahu). Õdede-vendade kontekstis võib see igapäevaselt tähendada näiteks seda, et austad enda ja teiste piire.

Perekondades jagatakse rõõme ja muresid. Omaenda kaitseks tuleb piiride peale mõelda siis, kui Su õde või vend räägib pidevalt Sulle oma muredest. Või kui ta oma pahameele energia teiste suhtes või negatiivse hoiaku elu suhtes suunab kurtmise teel Sinule. Sa tead, et see Sinule ei sobi, kui näed, et ta helistab, kuid tegelikkuses ei soovi Sa kõnele vastata – tekib teatav vastumeelsus.

Reeglina ei oska inimesed ennast energeetiliselt teadlikult kaitsta nii, et teise negatiivne energia neist puutumata mööda läheb. Õel-vennal läheb kurtmisega kergemaks, Sina võtad aga raskepärase energia enda kanda. Esimese variandina püüa õe-vennaga rääkida sõbralikult sellest, et elad tema poolt pidevalt muredest rääkimist raskelt üle. Palu tal vähendada muredest rääkimise osakaalu, soovita vajadusel pöörduda psühholoogi poole. Luba tal solvuda, vihastuda, kui ta soovib, kuid jää endale kindlaks. Kui ta jätkab sellegipoolest, siis selgita, et selline suhtlemine ei sobi, ja kui ta jätkab endiselt, siis tõmbud suhtlemises tagasi. Asjaolu, et tegemist on veresidemega, ei oma siin mingit tähtsust – energiast võib tühjaks tõmmata nii veresidemega kui veresidemeta inimene. Ainult nartsissistlik ja vähese empaatiavõimega inimene jätkaks kurtmisega pommitamist, teades samal ajal, et õde-vend elab seda raskelt üle.

ÜKS LASTETUBA, ERINEV LAPSEPÕLV

Kuigi õed-vennad kasvavad n-ö samas lastetoas, siis tihtipeale tajutakse oma lapsepõlve erinevalt. Osad vanemad pööravadki lemmikule lapsele silmnähtavalt rohkem tähelepanu, jagavad rohkem ressursse – siis ongi sama pere laste lapsepõlv erinev.

Aga eksisteerib ka selline variant, kus vanemad on laste vahel jaganud ühtlaselt hoolt, tähelepanu ja ressursse, kuid sellegipoolest räägivad sama perekonna lapsed täiesti erinevatest lapsepõlvedest. Sellel on mitmeid põhjuseid.

Lapsed sünnivad erinevate loomuomadustega. Keskkond suudab mingil määral neid loomuomadusi küll mõjutada. Mõni on loomult pessimistlikum, teine optimistlikum. Mõni tunneb juba varajases lapsepõlves ennast elu ohvrina, teine loojana. Ühel on elav fantaasia ja suudab puuokstega mängides luua omale huvitava lapsepõlve; teisel on tuba mänguasju täis, aga tunneb ikka igavust. Mõni on oma olemuselt pedantlik, teine jätab oma püksid sinna, kus neist välja astub. Mõni on introvert, teine ekstravert. Mõni on kartlik, teine julge. Mõni elavaloomuline, teine rahulik. Üks leiab endale sõpru, kellega mängida, teine mitte. Mõni on loomult empaatiline, teine lihtsalt ei tunne ülejäänute emotsioone. Mõni on loomult kunstiinimene, teine aga raamatupidaja. Mõne tähelepanuvajadus on looduslikult väike, teisele meeldib esineda. Mõni on juba oma loomult impulsiivne, teine mitte. See on küll äärmiselt lihtsustatud kujul selgitus inimeste erisustest – maailm pole kunagi tegelikult mustvalge. Kuid need erisused mängivad rolli.

Iga inimene näeb maailma oma mätta otsast. Kuna inimesed on loomult juba väga erinevate omadustega, siis ei saa eeldada, et nad ka lapsepõlve õe-vennaga samasuguselt tajuvad, olgu tingimused loodud nii võrdselt, kui võimalik.

See võib omada tähtsust siis, kui üks õde või vend tunneb kadedust, et teisel on parem lapsepõlv. Reaalsuses võivad tingimused olla samasugused, lihtsalt üks tajubki maailma läbi puudusetunnetuse, teine mitte.

Puudusetunnetuses laps võib süüdistada teist sama pere last n-ö ressursside röövimises, kusjuures röövi pole tegelikkuses toimunud – puudusetunnetus on üksnes teist süüdistava lapse peas. See võib tulla juba kuskilt varasematest inkarnatsioonidest. Aga ükski laps ei vastuta oma õe-venna ees isegi siis, kui vanem reaalselt oma lapsi ebaõiglaselt kohtleb – vastutab ikka vanem.

SAMA KATUSE ALL ELAMINE EI TÄHENDA AUTOMAATSELT LÄHEDUST

Asjaolu, et õed-vennad elavad samas kodus, ei tähenda, et nad automaatselt lähedased on. Ühe pere lapsed võivad viibida samas ruumis, aga olla oma mõtetes hoopis muus paigas.

Õdede-vendade vaheline lähedus tähendab usaldust, autentsust, südame avamist, rõõmude ja hirmude jagamist, koos hetkede veetmist, vastastikust austust, suhtlemist, koosmängimist jne. Tänapäeval võib näha õdesid ja vendi küll samas ruumis, kuid märgata on, et armastatakse istuda oma nutiseadmetes. Seega võime elada koos õe-vennaga, kellega lähedus puudub – kehad paiknevad pidevalt füüsiliselt samas ruumis, kuid sisuliselt ollakse võõrad.

Lähedust võib aidata näiteks saavutada see, kui midagi koos kogeda, ette võtta. Samas, kui puudubki see energeetiline klapp omavahel, ollakse olemuslikult liiga erinevad, erinevate väärtustega, huvidega, siis võib vanemate poolt innustatud koostegemine mõjuda hoopis eemaletõukavalt. Õed ja vennad ei ole automaatselt sõbrad, ei peagi olema – seda tuleb aktsepteerida.

Iga inimene vajab oma aega ja ruumi. Kui peres on mitu last, peab lapsel olema võimalus eemalduda mingiks ajaks oma õdedest, vendadest. Vastasel korral tekib väsimus, tülpimus, tüdimus. Vahepealse eemaloleku võimalus just soodustab lähedust. Tekivad näiteks uued teemad, millest rääkida; võib tekkida ka igatsus. Absoluutselt igas inimsuhtes on vaja õhku – nii ka õdede-vendade vahel.

Mitmelapselistes peredes pannakse vanemaid lapsi nooremaid hoidma. Kui see toimub tihti, võivad vanemad lapsed seda hiljem noorematele lastele ette heita – süüdistada tegelikult nii oma vanemaid kui ka hoitud õde-venda lapsepõlve röövimises. Hoitud laps ei saa aga ise otsustada, kas teda hoiab lapsevanem või vanem õde või vend.

VARJATUD KONKURENTS

Kui peres on rohkem kui üks laps, on levinud, et laste vahel tekib teatav konkurents – isegi siis, kui seda väliselt varjatakse. Lapsed võivad võrrelda end omavahel, võidelda ressursside, vanemate tähelepanu pärast – see võib viia pingeteni.

See on veider olukord, kus ühelt poolt on paljudel puhkudel soov, aga ka kohustus hästi oma õdede-vendadega läbi saada, teiselt poolt ikkagi ka hingevalu, mida põhjustab omaenda väärtuses kahtlemine.

Laps hakkab oma väärtuses kahtlema, kui tema ees kiidetakse õde või venda, aga teda mitte. Koolis ja trennides võisteldakse niikuinii – vähemalt kodu võiks olla rahupaik. Kõik õdede-vendade vahelised mõõduvõtmised mistahes alal on tegelikult viis, kuidas laps hakkab enda väärtuses kahtlema – pole vahet, kas vanem korraldab seda heatahtlikult, naerusuiselt või lootusega, et üks laps teisest inspireeruks. Reaalsuses tekitab see laste vahel pingeid.

Ka laps, kes võidab, tegelikult alati võitleb – ta võitleb selle eest, et oma “väärtust” säilitada. Need, kes ei võida (ja ainult üks saab võita), tunnevad ennast vähem väärtuslikuna. Iga inimene on tingimusteta väärtuslik. Igal lapsel on tugevad küljed. Iga lapse tugevaid külgi tuleks individuaalselt tunnustada. Ka pahandust tehes “näidispoomine” teiste laste ees on eelmise ajastu komme – häbistamine tekitab inimeses energiat edaspidiseks mistahes vägivallaks. See ei ole probleemile lahendus. Ka pahanduse tegemisel tuleb läheneda lapsele individuaalselt – nii on palju suurem tõenäosus, et ta oma käitumist parandab.

Eeldatakse, et lapsevanemal peab olema iga oma lapsega sama lähedane side – et muidu on tegemist halva vanemaga. Mina tunnetan, et vanemal on iga oma lapsega lihtsalt erinev, ainulaadne side – sest iga inimene ongi ainulaadne.

Minu tunnetuse kohaselt tekib vanemal lapsega side eelkõige läbi lapsega suhtlemise, kasvatamise. Side sõltub ka nii lapse kui vanema loomusest, isikuomadustest. Nii nagu vend ei saa valida õde siin elamise ajal, ei saa ka vanem valida oma eluajal, milline laps temale sünnib. Seega võib vanem tunda ühe lapsega looduslikult suuremat klappi, kui teisega. See on paratamatus. Võib-olla on huumorisooned sarnased, aga võib-olla tunneb vanem oma alkohoolikust järglasega tugevamat klappi, kuna on ka ise alkohoolik. Inimesi ei ühenda ainult n-ö positiivsed omadused, ühendavad ka negatiivsed omadused. Hingeline side aga ei pruugi üldse sõltuda mingitest välistest teguritest. Seda on võimalik tunda ka inimesega, kellega pole samu väärtusi, sarnast loomust, ühiseid hobisid.

Iga laps on indiviid. Igale lapsele tulekski läheneda individuaalselt. Ka võrdne kohtlemine pole alati õiglane kohtlemine. Laste õiglane kohtlemine on peenhäälestus – see nõuab empaatiavõimet, sisemist tarkust, mõistmaks, mis just iga lapse jaoks parim on. Lapsevanem avab oma südame, hoolitseb lapse eest, kasvatab, tagab lapse emotsionaalse ja füüsilise turvalisuse, arvestab iga lapse erilisust, võtab aega iga lapse jaoks ka eraldi.

Vanemad saavad siiski palju ära teha selleks, et mitmelapselistes perekondades vähendada õdede-vendade vahelisi pingeid. Järglastele soovituseks – aitab ehk teadvustamine, et iga õde, vend ongi erineva loomuse, huvide, väärtustega indiviid – ja võibki olla. Õed-vennad on samasuguses olukorras – nad pole sellel eluajal inimesena teadlikult valinud selles perekonnas üleskasvamist, vaid sündisid sellesse perekonda. Selleks, et valutumalt lapsepõlv üle elada, tuleb arvestada üksteise piire. On tore, kui õdedest-vendadest saavad sõbrad, kuid see pole kohustus. Kui aga sama pere järglased saavad üksteisega hästi läbi, hoiavad teineteist, siis on see üks võimas side – elaks nagu vanajumala selja taga.

Armastusega

Kristel Põld ehk Violet