Üksi telgis rabas ööbimas

Tegin endale räätsamatka ööbimisega rabas. Avastasin suure kotiga ka seni käimata suundi, otsisin ööbimispaiga. Mõnus oli räätsadega kohati kõikuval pinnasel patseerida. Loomulikult käisin ka porgandina uhkes üksinduses rabavees ujumas. Taevaline elamus.

Kuigi tavaliselt pannakse telk tugevama pinnase peale, siis seekord otsustasin ööbida pehmetel puhmastel. Teadsin, et öösel ei saja. Raba on üsna kuiv – mõnda aega tugevamalt taimestikku vajutades vesi läbi ei tulnud, niiskeks ei läinud. Vaiad jäid telki hoidma. Seega magasin nagu pehmel voodil.

Tegemist on rabaga, kus asub maaväliste portaal – olen sellest ja ka oma vastavatest kogemustest varem kirjutanud. Spirituaalses arengus olen ärkamas täheinimesena. Olen ära tundnud, et minu maandatus tuleb kuskilt mujalt kui Maalt (kuskilt kosmosest, kus on lilla valgus). Minus on tekkinud aimdus, et see pole suvaline, et ma selle maaväliste portaali lähedale elama olen asunud (ja seal erinevaid parakogemusi kogenud). Kas võin olla nendega kuidagi energeetiliselt seotud?

Otsustasin minna seekord üksi sellesse rabasse ööseks, lootusega saada selgust oma nn tähejuurte osas. Olin avali. Sama oluliseks eesmärgiks oli ikkagi ka julgeda üksi öösel looduses viibida ilma turvaliste seinteta. Otsisin telkimiseks sellise koha, kuhu inimene reeglina ei tule. Selles rabas liigub praegu veel harva mõni inimene vastu – pole laudteid.

Aga kuidas on ühel naisterahval üksi viibida öösel telgiga looduses? Tegelikult pelgavad paljud mehedki üksi looduses ööbida. Ööga avanebki omaette maailm – pimeneb, maad katab udu; kostuvad seni kuulmata hääled, kõik meeled teravnevad. Meeled registreerivad öö jooksul palju liikumisi. Esialgu toimub pidev hindamine, kas näiteks hääle tekitaja, sahistaja on ohutu. Lisaks soovib ka fantaasia negatiivses mõttes lendu tõusta, et mis kõik võib juhtuda – seda tasub juba eos takistada, kui on soov ärevusvabaks ööks. Öö võimendab kogu siseelu ja ümberringi toimuvat. Võib ka ärevusse sisse minna, aga see polnud mu seekordseks eesmärgiks.

Sellel telkimisel ma päris hirmul naha vahele tekkida ei lasknudki. Küll olid mõned korrad, kus tundsin ebamugavust, kerget ärevust. Et ennast võimalikult vabana hoida, võtsin igaks juhuks kaasa heli summutavad kõrvaklapid (et oleks vaiksem). Ka nendest kuulsin helisid läbi, kuid mitte iga väiksemat sahinat. Kõrvaplappe kasutasin just magamajäämisel, hiljem võtsin ära. Kui oli kõige suurem ärevuse hetk (fantaasia soovis lendu tõusta), siis panin mobiilist Pärdi „Spiegel im Spiegel“. Kuulasin paar korda järjest (läksin iga noodiga teadlikult kaasa) ja see lõdvestas väga efektiivselt. Mingil momendil näiteks hingasin kohati ka aeglasemalt, kuid sügavamalt enda meele lõdvestamiseks.

Oligi üks situatsioon, kus järsku kuulsin läbi poolune ja kõrvaklappide, et telgi läheduses kostab mingi hääl, mis ei taha lõppeda. See meenutas midagi sea röhitsuse ja aeglase urina vahepealset – ma pole sellist varem kuulnud. Võib-olla ei kirjelda ma endiselt häält korrektselt. Panin kõrvaklapid peast ja hakkasin magamiskoti lukku lahti tõmbama, et asja uurida. Olen teadlik sellest, et inimese sahmimise peale jookseb loom pigem ära.

Kogu selle sahistamisega kaduski heli telgi kõrvalt. Tegin telgiukse lahti ja vaatasin välja – kedagi ei märganud. Oli ilmselt mingi väiksem loom. Oli ka hämar öö ja udune. Astusin paar korda veel öösel telgist välja vaatama, kes sahistab. Ma ei soovinud sääsest elevanti hakata fantaseerima. Mõtlesin, et vaatan ära ja rahu majas – oligi.

Öö edenedes tekkis järest enam julgus. Kui esialgu kontrollisin suuremaid sahistamisi, siis mingi aja pärast reageerisin ainult kolistamisega telgis. Lõpuks ei kontrollinud enam midagi – lasin ennast kontrollist, pingest vabaks. Ei jaksanud ega viitsinud enam n-ö häirevalmis olla. Ütlesin endale lihtsalt, et äärmiselt ebatõenäoline, et midagi halba juhtub. Ja kui juhtub, siis tegelen, kui see käes on. Lõdvestusin. Lõpuks leidsin oma keskme üksinda rabaöös keset rabasahinaid ja hääli ilma kõrvaklappideta. Need muutusid ühtseks vaikseks hällilauluks – ma ei pannud neid enam tähele.

Aga mul oli öö vältel kolm energiamaailma kogemust. Kahel korral, kui tundsin kerget ärevust, tundsin korraga selja poolt toetatust, hoitust. Ärevus, ebamugavustunne seljas neutraliseeriti ebaloomulikult kiiresti – tundsin head, toetavat energiat. Neutraliseerija ei olnud nendel kordadel mina. Mõlemal korral oli samal ajal mu kinniste silmade taga lilla valgus. Tänasin.

Mingil hetkel öösel tundsin ennast samal ajal kehas telgis, kui kogu mu vaade oli korraga äärmiselt realistlik. Olin nimelt samal ajal ka kosmoses, kus olid lillad ja sinakad värvid. Nägi välja, nagu oleksin kuskil avaras kosmilises koridoris, kus osaliselt seinteks (kuigi pole seinu) n-ö lillakad, sinakad, valgekad kosmosepilved. Olin täielikus imetluses ja rahus. Arvan, et mulle võidi näidata mu hingekodu piirkonda.

Selle ühe öö jooksul mõtlesin oma perekonna ja sõprade peale – kui kallid nad mulle ikka on. Ma ei oleks tahtnud, et UFO-d mind kosmoselaevale võtaks ja siit ära viiks. Tundsin, et siiski tahan elada praegu inimesena Maal. Kui surusin oma südant vastu rabapinda, siis olin maaga tugevas embuses. Olin oma rohelise telgiga väike täpike udu sees rabas, tillukeses Eestis, pisikesel planeedil Maa.

Minuga saab koos pisikesele laudteeta rabamatkale minna. Vaata lähemalt kodulehe www.retkiseendasse.ee teenuste alt „matk loodusesse“.

Armastusega

Kristel Põld ehk Violet