Ülestimuleeritusest vabanemine ja avanemine elu ilule

Joon kohvi oma vaikses hommikus. Mu käe all olev kruus hoiab endas soojust ning kohviaroom täidab ruumi. Aknast välja vaadates avaneb vaatepilt, mis on otsekui looduse maal – veel langemata kollastes lehtedes noor tamm, taustaks neelavalt udune männimets.

Lihtne, aga ilus. Nii tihedat udu pole ammu nähtud. See mets on mu salajane pelgupaik, kuhu kaotan end hea meelega tihti. Iga kord, kui astun nende puude vahel, tunnen, et mets on muutunud – ta pajatab uusi lugusid. Ja mitte ainult mets pole muutunud – kogu ümbritsev, kaasa arvatud mina. Ükski hetk samas paigas pole päris sama kui eelmine – iga kord leian uut ja imelist.

Loodus on minu jaoks nagu vaikne meditatsioon, tervendav hingetõmme, mis viib tasakaalu ja heaoluni. Selleks, et loodus meeli köidaks, ei pea tingimata rändama tuhandete kilomeetrite kaugusele ega otsima pidevalt uusi paiku.

Tänapäeva maailm on nagu särav lõbustuspark, kus sähvivad pidevalt tuled ning üks intensiivne elamus ajab teist taga. Ülestimuleeritud maailmas kipuvad meie meeled muutuma aga järjest tundetumaks, tuimemaks. Otsime järjest erakordsemaid elamusi. Tagasihoidlikum, kuid looduslik stimulatsioon ei suuda enam konkureerida tehisliku kirevusega. Ühel hetkel tuleb endalt küsida: "Mis on päriselu?"

TAASAVASTAMISE KUNST

Sama paik pole iialgi tegelikult päris sama uuel vaatlusel. Nii on lood ka mu armastatud männimetsaga. Kui saabub kevad, ärkab loodus elule justkui maagilise puudutusega. Päikesekiired, mis voolavad läbi okste, sulatavad lume viimaseid jääke. Suleliste lõputu laul täidab õhu rõõmuga, kui nad saabuvad pikalt rännakult lõunamaalt. Linnud kohtuvad oma kaaslastega, luues taevasse harmoonilisi meloodiaid, mis kajavad igasse metsanurka. Suvel muutub metsasaalune värvide ja lõhnade festivaliks. Päevad on pikad, ööd lühikesed – täis võimalusi seiklusteks. Sügis on looduse värviküllane lahkumispidu, mil mets kingib oma viimaseid ande enne talve saabumist. Metsaalune on täis seeni ja marju. Oravad on hõivatud pähklite ja käbide kogumisega, et varuda talveks toitu. Talv on aga vaikne võlumuinasjutt. Männiokkad, mis suvel säravad roheluses, on nüüd kaetud jääkristallidega, mis helendavad päikesevalguses nagu kalliskivid.

Isegi järjestikustel minutitel pole mets kunagi sama. Pilved tantsivad taevas, tuul sosistab erinevaist paigust, ning iga tema hingus loob uusi lõhnu. Loodust on rikastatud kõige uskumatute tsüklitega. Nii erineb hommikukiirtes jalutuskäik metsas täielikult tähevalgel retkest samas paigas.

Ja muutuvad pole vaid välised olud. Loodus pakub lahkelt, kuid stressis inimene on nagu tuulispask, kes haarab metsa kiiruga ja suvaliselt, suutmata selle ilu sügavuti mõista. Tema silmad vaatavad, kuid ei näe, ja kõrvad kuulevad, kuid ei kuula. Vaikuses ja tasakaalus olles avaneb aga vaatepilt, kus mets on elav raamat, täis tarkust ja ilu.

Pole ainult samad paigad, mida taasavastada – inimesed, teadmised, tunded, raamatud, mistahes kujul kunst… Maailm on muutuv. Mulle tundub, et looduses kehtib jumalik dihhotoomia – vastandid kehtivad samaaegselt. Oluline on teadlik olla, millele oma aega pühendan. Taasavastamise kontekstis on paslik ära tunda, kas on saabunud aeg edasi liikuda või mitte.

TARBIMISKULTUUR INIMSUHETES

Inimesed kipuvad looma pinnapealseid suhteid, selle asemel, et avastada kaaslase sisemist maailma sügavuti. Lühiajalised seiklused on muutunud normiks, kus uudsus ja ootus uuest elamusest vabastavad kiiresti dopamiini, tekitades hetkeks mõnutunnet. Kuid rahulolematus ja igavus naasevad peagi. Kiiresti asutakse uue stiimuli otsingule – uue inimese ootele. Sarnaselt narkootikumidele võib sellest kujuneda sõltuvus. Kui valitseb pidev vajadus uue ja erakordse järele, jäävad sügavamad, kestvamad sidemed tagaplaanile.

Õnn on olla teise inimesega sügavas hingelises kontaktis. Suhte pikkus ei näita küll sügavust, kuid pikem aeg annab võimaluse minna süvitsi: avastada, kui keeruline, mitmetahuline ja samaaegselt imelihtne on kaaslase loomus; kuidas kaks inimest teineteisele alati väärtuslikke õppetunde kingivad.

Ühegi inimese kohta ei saa öelda „loetud raamat”. Iga inimene on eriline teos, mis kirjutab end elu viimase momendini. Me ei suuda isegi enda ulatust hoomata, veel vähem teiste. Selle asemel, et otsida tikutulega teistes sügavust, tuleb muutuda ise sügavamaks – ja maailm kohandub vastavalt.

Lapsepõlvest on mulle avaldanud paljutähenduslikku mõju (inglise keeles sõna „profound”) stseen filmist „Dances with Wolves”. Mäletan seda järgmiselt. Vanem naiselik indiaani naine ja arukas mehelik mees armatsevad püstkojas pühalikus lihtsuses, kui teised hõimu liikmed läheduses magavad. Olenemata teistest ruumis, suudavad nad keskenduda ja olla hingeliselt teineteise jaoks. Neid märkab filmi peategelane, kes tajub seda iluna. Mulle jäi stseenist mulje, et pikaajaline armastus on niivõrd kaunis ja loomulik.

TÄHELEPANUKULTUUR

Tänapäeva kultuuris on tähelepanu kui haruldane pärl, mille ümber käib elav kauplemine. Reklaamid hiilivad meie ellu ekraanidel, tänavanurkades, sotsiaalmeediavoogudes, meelitades tähelepanu oma värviküllaste lubadustega. Meie nutiseadmed loovad pideva silla uudiste ja meelelahutuse maailma. Dopamiini vallandumiseks kehades leiutatakse järjest kiiremaid, invasiivsemaid viise, mis soodustavad ekraanidest sõltuvusse jäämist. Kus asub selle karusselli off-nupp? Sest ma ütlen – INIMENE ON KAOTAMAS ENNAST SELLES KEERISES. Ta ei teadvusta infovoogu jälgides elu – tähelepanu on koondunud ebaolulisele mürale.

Kas oled veel haaranud kinni hetkedest, mida suudad käega katsuda ja südamega tunda? Või oled lasknud end kaasa haarata sotsiaalmeediavoogudest, kus pildid ja sõnad voolavad mööda ekraane nagu kauge kaja elust?

Mõtle tagasi päriselt kogetud sündmustele, kus emotsioonid valgusid läbi iga rakukese Su kehas. Need hetked on kantud Su hinge, salvestatud mällu kui aarded minevikust. Sest päriselt kogetud sündmused annavad midagi, mis jääb kauemaks, kui kiire klõps ja jagamine virtuaalsel platvormil. Päriselt kogetul on elu jaoks sügavam (inglise keeles „profound”) tähendus. Ehtsad kogemused on need, mis muudavad Su hingetõmbeid ja mis jäävad püsima ka siis, kui sotsiaalmeediavoo tuul neid juba ammu kanda ei suuda.

Armastusega

Kristel Põld ehk Violet